...sõidan tööle keset lumetuisku meeldivat ja ise enda mõtteis, näen end lumega kangelaslikult heitlevat ning ilu ja härdus pugemas hingesopi tagaseina pragudesse ja puhtuse ja värskuse aroom imbumas mu eestlaslikult vingus pahatahtliku näo vagudesse ja hetkeks tundubki et kõik on sammukese parem - ei ole enam sajaprotsendiliselt meelel rahamured nagu varem ning inimesed tunduvad ka viivuks rohkem naeratavalt pilke heitvat ja neid mitte oma habrastesse juustekiharatesse või sulejope kraedesse peitvat, karge õhk paitab mu külmas tehtud autosõidust õhetavat lõualotti, silmitsedes iluvõre küljes rippuvat jääkamakat ma arutlen, et oleks see vaid raha, tunnen trotsi, virutan jalaga, maha - lendabki lörtsiseks sõidetud lumesuppi ja sellest imelihtsast liigutusest tekib äratundmine – ootan alati lund, et ta kataks kogu mustuse ja looks kui pette, justkui Barbi võlukepi viipega siis kaovad koerajunnid jalgteelt ja kodutute okse pargilombi veest ja loojuva päikese valguses ei tundugi nii jõle kehra hais ja lihakombinaadist tulnud rapped, no ehk see grandioosne lumevaip ongi see, mis suudab takistada suurel hulgal enesetappe – säästab suitsiidseid persoone nägemast reaalseid lõppe...
kevad 2010
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar