"I am lost in Estonia!", ütles üks välismaalasest tuttav mulle mõned päevad tagasi. Küsimusele, et miks või kuidas, konkreetset vastust ei tulnudki, vaid et maja ja pere on siin ja töö jne.
Na olin hämmingus - selline maailmakodanik.... 15 aastat ilmas ringi rännanud ja ütleb, et kadunud meie väikeses Eestis..
Nüüd olen seda mõtet peas keerutanud juba mitu päeva ja leidnud, et eestis ongi kerge kadunud olla...
On kerge kaotada usk ja tahe. Eestlaste üldine olek ei ole just eriti motiveeriv. Kui oled omadega põlvili, siis oled põlvili üksi ja see on kummaline.
Miks eestlane vaatab asju vaid enda künka otsast? Miks ei ole meil üldreeglina arenenud empaatiavõimet?
Ja kui ongi see olemas, siis ümbritsev suudab väga kiiresti selle nullida.
Ma olen ka lost, lost in life!
Tahaks tunda, et keegi tuleb ja tõstab õlgadelt kogu selle jama ja viskab minema.. hingata tahaks!
Kirjutasin täna midagi draamaringi ülesande tarvis, Kiku küll ütles, et igav, aga never mind, elate üle!
Maailma ääre peal ma vaatan õhtupäikest
Ma trotsin tuult ja tormi, lumesadu, äikest
Tunnen end kui maailma ülem, kui valitseja suur
Ühtäkki ei suuda kannatada enam seda piina
Keeldun jätkamast sest see on kuratlikult suur -
mu istumise alla kogemata jäänud on üks nigel rohujuur
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar