Laotan Teie auväärt jalge ette oma pikalt pehkind´ südametunnistuse
Avan oma olemuse ja hinge ja kartliku meele – kõik see on inimlik ja ehe
Kummardun maani Teie kõrkide ilmete ees ning laulan uutmoodi oodi
Ihkan Teid riivata oma olemuse, vooruste ja vigadega, just nii, kuis mind kord loodi
Mul ei ole anda Teile raha, raamatutarkust, ei südamerahugi, pole pakkuda päästmist,
ei muutvat minevikku ega imelisi tulevikuennustusi, pole miskit liigset ega säästmist
Teie kritiseerivpilkava pilgu all muutuda võin puhtaimast inglist ebardlikuks mõrtsukaks
ja viha külvavast vargast ematheresalikuks kaitsjaks, hoides süles sinisilmset last
Ma ei ole tulnud kuulama Te vihakisa, roppu sõimu, õiglast tagarääkimist
Ma olen tulnud nii, kuis eksisteerin, maskita – ennast lolliks tegema ehk, vist...
